Kas mälu kustutamine muudab ajalugu? Juhtum Tallinna RKK hoonega

Tallinna linnavalitsus alustas nõukogudeaegse sümboolika, täpsemalt dekoratiivse elemendi, demonteerimist Vene Kultuurikeskuse (edaspidi VKK) hoonelt. See samm oli küll ootuspärane ja etteaimatav, ent jäi siiski mulje, et lõhkumise ja mahavõtmise ajad on möödas. Paraku mitte – kirg lammutamise vastu on osutunud elujõulisemaks kui terve mõistus.

Räägitakse, et ühiskonnas valitseb konsensus seoses nõukogude sümboolikaga ja sellele ei olevat kohta ei pealinnas ega kogu Eesti riigis. Aga ma loen kommentaare eestikeelses Facebookis, eriti arhitektuuri- ja ajaloohuviliste gruppides, ning näen, et mingit konsensust tegelikult pole. Inimesed ei taha, et ajalugu kustutataks – mälestus on liiga elav.

Igasugune sümboolika eemaldamine hoonelt on vandalismina käsitletav tegu. Inimesed, kes õigustavad VKK katusel asuva vapikilbi demonteerimist selle oletatava ohtlikkusega, näevad välja korraga nii haledad kui naljakad. Aastakümneid ei olnud see kellegi meelest ohtlik, ja siis – äkitselt – avastati “oht”.

Iga hoone on ainulaadne ning iga dekoratiivne element on selle osa. Ilma selleta kaotab hoone oma näo ja muutub halliks. Eriti kehtib see ajalooliste hoonete puhul, nagu kahtlemata on Mere puiesteel asuv endine Laevastiku ohvitseride maja, mille kohta on olemas sissekanne riiklikus muinsuskaitse registris numbriga 8171.

See Tallinna Mere puiesteel asuv hoone ehitati aastatel 1951–1954. Hoone kujutab endast tüüpilist stalinistliku arhitektuuri näidet, kuigi erineb teistes endise Nõukogude Liidu linnades samal ajastul ehitatud hoonetest. Oluline on märkida, et see hoone ehitati Laevastiku ohvitseride annetuste eest ja, muide, Nõukogude laevastikus teenisid ka etnilised eestlased – sellest tõsiasjast ei saa üle ega ümber.

Turistide tähelepanu see hoone pälvib – inimesed pildistavad seda sageli. Praegu aga võetakse maha ühe mälestise osa. Ometi ei ärata see protesti isegi nende seas, kelle ametikohustuste hulka peaks kuuluma kultuuripärandi kaitsmine.

Kui Saaremaal rikuti Tehumardi mälestusmärgi algset kunstilist tervikut, varjates halvasti selle tähed ja kirjad, siis vähemalt avaldati kahetsust. Aga VKK puhul on üha selgem, et muinsuskaitse tegevus piirdub vaikse pealtvaatamisega.

Milleks lärmi tõsta, eks? Aeg ju muudab kõike. Nii toimubki VKK hoonega tasapisi “evolutsiooniline” muutumine – mõne aja pärast lisatakse muinsuskaitse registrisse märkus, et üks arhitektuurne detail eemaldati.

Muide, sellel hoonel leidub veelgi ideoloogiliselt „kahtlaseid” elemente – näiteks stukkdekoori. Päris palju oleks, mida küljest kratsida. Eriti muljetavaldav oleks, kui linnaametnikud ise selle kallale saadetaks – las rahvas näeb, kuidas nad aktiivselt parandavad linna avalikku ruumi, eemaldades „vihakõne allikad”, nagu nad seda ise nimetavad.

Enamik tallinlasi, sealhulgas ka venekeelseid elanikke, ei hooli tegelikult, kas VKK katusel on vapp või mitte. Muidugi, infomüra keskel vallanduvad emotsioonid, keegi tunneb end taas sülitatuna. Aga valdavalt kutsub kogu see ettevõtmine esile vaid hämmingut ja valju naeru.

Demonteerimine maksab. Ilmselt läheb see maksma kümneid tuhandeid eurosid. Selle raha eest võiks näiteks püstitada uue mälestusmärgi – anda töö kultuuritegelastele, kelle tagasihoidlik palk on sagedaseks aruteluteemaks.

Praegu teenivad selle pealt ehitusfirmad. Kasu sellest ei ole mitte kõige vähematki! Peamine eesmärk – täita koalitsioonilepingut ja jõuda enne valimisi võimalikult palju ära lammutada, sest pärast valimisi ei pruugi vara rikkumine enam nii kergesti läbi minna.

Kõige arukam oleks VKK hoone jätta sellisena, nagu ta on – minevik ei muutu sümbolite likvideerimisega. Aga kahjuks pole kõik kõrgharidusega inimesed võimupositsioonidel tingimata targad. Eemaldada tuleks hoopis Linnahalli lagunemine, Maarjamäe memoriaali laastamine ja Tallinna teede augud.