Tehumardi mälestussammas: kas kunstiteose austamine või ideoloogiline puhastus?
Hiljuti teatas ERR, et Saaremaa vald kattis kinni kirjad ja nõukogude sümboolika Tehumardi mälestusmärgil. Sellised uudised ei tekita enam vastukaja, sest võimudega vaidlemine on mõttetu. Ideoloogiat ja otsust ennast Saaremaa mälestusmärgi välimuse muutmiseks pole samuti mõtet arutada, küll aga võib rääkida esteetikast.
Aga ajalugu puudutamata me siiski hakkama ei saa. Mälestusmärk hiiglasliku mõõga kujul püstitati Tehumardil 1966. aastal. Selle autorid – eestlastest skulptorid Matti Varik ja Riho Kuld, ning samuti eestlasest arhitekt Allan Murdmaa said just selle töö eest Nõukogude Eesti preemia. Peab tunnistama, et neid premeeriti vääriliselt, kuna see mälestusmärk on visuaalselt üks parimaid vabariigis, isegi tänapäeval.
Tehumardi mälestusmärgi kunstilist väärtust tunnustasid ka kunstieksperdid taasiseseisvunud Eestis. 1997. aastal kanti nii mõõgakujuline obelisk kui ka vennaskalmistu, mis projekti autorite kavatsuse kohaselt moodustasid ühtse terviku, riiklikku registrisse nii arhitektuurimälestise kui ka kunstiteosena. Ja seisuga 24. märts 2025 pole mälestusmärki registrist kustutatud.
Küll aga on eemaldatud originaalse kunstiteose olulised kunstilised elemendid. Need on vene- ja eestikeelne tekst “Nõukogude sõjameestele – Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile, 1941-1945” ning viisnurkne täht. Varem soovitas Muinsuskaitseamet need kirjad asendada ja nüüd Saaremaa vald, kooskõlastamata oma tegevust ekspertidega, tegigi seda.
Kas olete kunagi näinud ilusa hoone fassaadil halvasti värvitud vineertahvlist lappi? Umbes seda tehti ka seni veel riigi kaitse all oleva mälestusmärgiga. Häbelikult kaeti hirmutavad tähed ja sümbol metallkilpidega, kruvides need betoon-dolomiitehitise külge kruvide abil. Inetu, aga odav ja kindel.
Vaadates sellist mälestusmärgi teotamist, tekkis mõte, et parem juba lammutada kui niimoodi, seda enam, et hauatähised on juba likvideeritud. Saaremaad, sealhulgas Tehumardit, külastavad turistid, sest mälestusmärk on hõlmatud paljudesse reisijuhistesse. Ja kui välismaalane näeb sellist kunstiteost, otsustab teada saada, milles asi, ja leiab internetist tervikliku kaunima kunstiteose, siis esitab ta sama küsimuse, mis minagi: milleks see moonutamine?
2023. aasta eel andis president Alar Karis telekanali ETV+ uusaastaintervjuus teada, et “pole mõtet kulutada nii palju energiat nõukogude mälestusmärkide üksikutele elementidele, sest on tähtsamaid probleeme”. Ja avaldas lootust, et targad inimesed saavad aru, mida ja kuidas teha. Kuid kahjuks ei osanud ta ette näha, et rumalad inimesed osutuvad tarkadest kärmemateks ja teevad kõik oma maitse järgi.
Nüüd avaldab Muinsuskaitseamet kahetsust, et nendega ei kooskõlastatud Tehumardi monumendi “rekonstrueerimist”. Minule aga jääb arusaamatuks, milleks on vaja sellist ametit, mis midagi ei kaitse ja mille arvamusega tema vastutusalas keegi ei arvesta. Olgu, selle mälestusmärgi kohta kirjutati meedias, aga kas saame olla kindlad, et teisi mälestusmärke ei muudeta omavoliliselt?
Mis puudutab kirju ja sümboleid, siis minu arvates on nende tähendust tugevalt ülehinnatud. Väärtuse omandavad need vaid nendega võitlemise hetkel. Tänapäeval on kogu NSVL-i sümboolika eranditult vaid ajalugu, jõu annavad sellele võitlejad, kes kannatavad majanduslikul alal ebaedu, ei ole suutnud Eestis ühtset ühiskonda üles ehitada ja jaotavad riigi elanikke erinevate tunnuste järgi.