Teise maailmasõja mälestusmärgid Eestis: mineviku jäljed tänapäeval

Teise maailmasõja teema tekitab Eestis siiani vaidlusi. Ühtede jaoks on see püha ja oluline tähtpäev, teiste jaoks kuupäev, mida poleks võinud olla, sest nende inimeste suhtumine ajalukku ja selle tõlgendamine on erinev. Kuid ajaloost ei saa fakte välja visata ning ükskõik kuidas seda vaadata, puudutas 20. sajandi kõige kohutavam sõda kõiki ja oleks lihtsalt rumal teeselda, et see nii pole. Seda, et mälestus on elus, tõestavad mälestusmärgid erinevates Eesti paikades, millest ma tahan täna meelde tuletada lootuses, et neid ei lammutata.

Teise maailmasõja mälestusmärgid

Kuna Eesti oli ajavahemikul 1940. kuni 1991. aastani Nõukogude Liidu okupatsiooni all, on loogiline, et siia püstitati mälestusmärke nõukogude vormis võidelnud sõduritele. Pärast 1991. aastat selgus, et Eesti venelastel ja eestlastel on Teise maailmasõja sündmuste suhtes erinev vaade ning suhtumine mälestusmärkidesse hakkas muutuma. Aga pikka aega seisid mälestusmärgid oma kohtadel, kedagi segamata, kuigi vahel said need vandaalide sihtmärgiks.

Õigupoolest ei häirinud sõjamälestusmärgid kedagi kuni 2007. aastani, mil Tallinna kesklinnast viidi Sõjaväekalmistule Pronkssõdur. Tõeline võitlus nendega algas pärast 24.02.2022, kui Venemaa Föderatsioon alustas sõda Ukraina vastu. Vaid paari aasta jooksul likvideeriti Eestis kümneid nõukogude mälestusmärke ja veel üle kolmesaja ootavad oma saatust ning tõenäoliselt ka need likvideeritakse.

Aga oleks vale arvata, et Eestis on ainult nõukogude mälestusmärgid, mis on pühendatud Teisele maailmasõjale. Möödunud kolme aastakümne jooksul alates iseseisvuse taastamisest on mõnedes riigi linnades ja maakondades ilmunud uued mälestusmärgid, mis on pühendatud 1940ndate aastate sõjaväevormis inimestele. Kõige tähelepanuväärsematest uutest ja nendest vanadest nõukogude mälestusmärkidest, mis õnneliku juhuse tõttu on jäänud oma kohale, ma allpool jutustan.

Pronkssõdur

Kuidas ilma temata? Täna Tallinnas Kaitseväe kalmistul seisev Pronkssõdur on Eesti tuntuim Teise maailmasõja monument. Seda tuntakse kaugel väljaspool riiki ja isegi väljaspool venekeelset inforuumi.

Tänapäeval on paljud unustanud, et ametlikult nimetatakse seda mälestusmärki Tallinna vabastajate monumendiks. Monumendi, mille lõid skulptor Enn Roos ja arhitekt Arnold Alas, avati 22. septembril 1947. aastal. Tänaseks päevaks on monument “kaotanud” sõduri selja taga olnud tellistest müüril paiknenud sümboolika ordeni näol ja muidugi ei põle selle ees Igavene tuli, nagu see varem oli.

Sinimägede memoriaal

Ida-Virumaal Sillamäe lähedal asuv Sinimägede memoriaal seostub eranditult saksa vormis sõjaväelastega, kuigi see oli kavandatud mälestusmärgina kõigile eestlastele, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal. Sõltumata vormiriietusest ja eraldusmärkidest. Kuid selles kohas hakati korraldama SS-i veteranide kokkutulekuid, sealhulgas ka välismaiste külaliste osalusel, ja see mõjutas negatiivselt memoriaali mainet nende seas, kes võitlesid Wehrmachti sõdurite vastu.

Mälestuskompleksi ehitamist alustati 1994. aastal, kui siia, Ida-Virumaa kõige verisema lahingupaiga asukohta, püstitati puidust rist. Oma praeguse ilme sai see 1999. aastal. Alles 2004. aastal täiendati kompleksi 20. SS-diviisi veteranide mälestusmärgiga ning veel kaks aastat hiljem püstitati siia mälestusmärgid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolel.

Juminda miinilahingu memoriaal

Sõja esimeste kuude meretragöödiat meenutab Juminda miinilahingu memoriaal. See on pühendatud Nõukogude vägede evakueerumisele Tallinnast, mis leidis aset ööl vastu 29. augustit 1941, kui Saksa lennuvägi ründas laevade karavaani, mis oli teel Tallinnast Kroonlinna. Selle öö ohvrite täpne arv pole kindlaks tehtud, kuid ajaloolased arvavad, et hukkunuid oli vähemalt 15 000 inimest.

Memoriaal avati 1978. aasta augustis. See kujutab endast mälestuskivi, mille taga paiknevad merekahurid. Vaatamata sellele, et mälestusmärk avati nõukogude ajal, pole sellel mingit sümboolikat. See annab lootust, et memoriaal säilitatakse ja jääb meelde tuletama seda, mis ei tohiks kunagi ja kusagil juhtuda.

Kärdla monument

Hiiumaal asuvas Kärdla linnas oli hiljuti kaks Teise maailmasõja mälestusmärki. Esimese, tuntud kui Kivi Jüri, viidi linnast Hiiumaa Militaarmuuseumisse. Teine aga, pühendatud Teises maailmasõjas hukkunud hiidlastele, seisab kohaliku kiriku ees.

Mälestusmärgi, mille tegi skulptor Elo Liiv ja arhitektid Maris ja Kadri Kerge, avati 2012. aastal. Monument kujutab endast istuvat sõjaväevormis meest ning kõrval seisvatel graniitplaatidel on graveeritud Teise maailmasõja ajal hukkunud saare elanike nimed. Mälestusmärki tajutakse neutraalsena.

Jõgeveste ühishaud

Jõgeveste on kuulus selle poolest, et seal asub Barclay de Tolly mausoleum. Selle kõrval asub Jõgeveste II maailmasõja ohvride ühishaud. Matmispaika kohale on püstitatud skulptor Mati Variku ja arhitekt Allan Murdmaa tehtud mälestusmärk.

Selle mälestusmärgi kohta on palju räägitud, eriti sellest, et see on kunstilooming. Ja see on tõesti nii, sest see erineb nõukogude perioodi tüüpilistest sõjamälestusmärkidest. Kuid 29. novembril 2024 eemaldati see mälestusmärkide registrist, kus see oli alates 1997. aastast märgitud “ajaloolisena” ja tõenäoliselt see likvideeritakse.

Keila ühishaud

Samas Keila ühishaual asuv mälestusmärk tõenäoliselt säilib. See on täiesti neutraalne ja pealiskirjad sellel on tehtud ainult riigikeeles. Ka mälestusmärk ise on tagasihoidlik – lihtsalt graniidist mälestuskivi, mis meenutab rohkem tüüpilist hauakivi.

Keilas toimus 23. septembril 1944 lahing nõukogude sõdurite ja Omakaitse vahel. Avalikest allikatest on teada, et Keila ühishauda on maetud üle 180 inimese. Matmispaik ja mälestusmärk asuvad Keila Keskpargis purskkaevu läheduses.

Tehumardi memoriaal

Saaremaal on osaliselt säilinud Tehumardi memoriaal. Kompleksi kuulunud hauakivid on juba likvideeritud, kuid taevasse suunatud mõõga kujuline mälestussammas seisab seni veel. Tõsi, kirjad ja sümbolid sellel on häbelikult kaetud, nagu see muudaks kuidagi ajalugu.

Monumentaalse kompleksi autorid on Riho Kuld, Allan Murdmaa ja Mati Varik. Mälestussammas avati 1967. aastal kohas, kus toimus üks julmemaid Teise maailmasõja lahinguid Eesti territooriumil. Ja see, kui asju korralikult teha, peaks jääma oma kohale.

Need pole kõik säilinud Teise maailmasõja mälestusmärgid Eestis. Näiteks Narvas jäi alles obelisk Victoria bastioni kõrval. Aga sellelt, nagu vangivõetult, võeti ära eraldusmärgid, ehk sümbolid. Mälestusmärke on jäänud ka teistes kohtades, peamiselt kalmistutel.

Võib-olla kõigile ei meeldi, kuidas ajalugu on kujunenud, kuid sellel pole tingivas kõneviisis. Ja usaldusväärset tulevikku saab ehitada ainult tingimusel, et säilib mälestus minevikust. Tahaks uskuda, et kunagi muutuvad inimesed nii targaks, et lõpetavad sõdimise ja mälestusmärkide likvideerimise, sest sellest pole mingit kasu kellelegi.