
Tartu Pirogovi pargi tulevik: kas monument peab lahkuma?
Pirogovi park Tartus on aastakümneid olnud ja on siiani kultuskoht, mis on hästi tuntud igale linnakodanikule, eriti tudengitele. Pealegi on see ainus avalik koht linnas, kus suvel on lubatud vähese alkoholisisaldusega jookide tarbimine. Kuid 2025. aasta sügisel toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste eel on juba hakatud rääkima vajadusest muuta selle koha tavapärast väljanägemist ja viia Pirogovi monument mujale.
Idee kolida maailmakuulsa kirurgi monument mujale on pärit erakonna Parempoolsed liikmelt, professorilt ja kirjanikult Arne Merilaidelt. “Miks me vajame imperialismi sümboleid?” küsib ta Postimehes avaldatud artiklis. Ta pakub välja, et Pirogovi pargist saaks Tartu loovisiksustega seotud paik, kus asuksid mälestusmärgid Tartu kirjanikele, teadlastele, õpetajatele, muusikutele ja teistele avaliku elu tegelastele.
Ambitsioonika professori idee on samaaegselt nii hea kui ka problemaatiline. Positiivne on see, et uus tähtis objekt muudaks linna veelgi kaunimaks ja atraktiivsemaks. Kas see on halb? Muidugi mitte! Mida enam on linnas kultuuri ja ajalugu kajastavaid paiku, seda parem. Kuid idee varjukülg on see, et kui järgida Merilai loogikat, tuleks teisaldada mitmeid monumente, sest ka saksa päritolu isikute mälestusmärgid on osa imperialistlikust pärandist.
Pirogovi monumendi asukoht Tartus on igati loogiline. Alates 1828. aastast töötas ta Tartu ülikoolis, kaitses murrangulisi doktoritöid ja aitas kaasa ülikooli tuntusele maailmas, eriti Lääne-Euroopas. Aastatel 1837–1841 oli ta Tartu ülikooli professor. Oma Tartu perioodi jooksul kaitses ta üksinda kolmeteistkümmet doktoritööd ning neid oleks võinud olla rohkemgi, kui ülikooli kliiniku võimalused poleks olnud piiratud – tollal oli seal vaid kakskümmend kaks voodikohta.
Kas Pirogov pidas end imperialistiks, kellel pole Tartus kohta? Kindlasti mitte. 19. sajandil oli impeeriumide olemasolu loomulik ning maailm oli just selliselt korraldatud. Professor Merilai teab seda küll, kuid teda häirib ilmselt pigem ajaloolises kontekstis vale perekonnanimi. Või on asi professionaalses kadeduses? Ei tahaks arvata, et lugupeetud teadlane ja kirjanik kaldub ksenofoobiasse, kuigi elu võib alati üllatada.
Mis puudutab monumenti ennast, siis see püstitati 1952. aastal ning selle autorid on eesti skulptorid Juhan Raudsepp ja Arsenii Mölder ning arhitektid Peeter Tarvas ja August Volberg. Monumendi väljanägemine sobib ideaalselt vana Tartu miljööga. Kuhu soovib härra Merilai selle täpselt paigutada? Kõrvale inimeste silme alt? Nagu juhtus Vjatško ja Meelise mälestusmärgiga?
Praegusel kohal lisab gooti stiilis monument Tartu akadeemilisele rangusele omapärase kontrasti ülemeeliku tudengielu ja teadusmaailma tähtsuse vahel. Selle tasakaalu rikkumine oleks suur viga. Toomemäel asub hulgaliselt vanu monumente, mis loovad tervikliku stiili, ning seda murda pole mõistlik. Kes teab, mida võiksid muud võimuhimulised tegelased veel otsustada ajutise poliitilise kasu nimel?
Mõni võiks arvata, et tuleks maha võtta Kuradisild, sest sellel on Aleksander I bareljeef. Või siis vähemalt see bareljeef eemaldada ja asendada neutraalse elemendiga. Teine inimene võiks leida, et Rahvaste monument ei kõneta teda, sest ta peab rahvaks vaid teatud osa kodanikest. Ja Toomemäel on ka Karl Ernst von Baeri monument – teadlasele, kes kirjutas eestlaste endeemilistest haigustest vähem kui meelitavalt. Mis saab nendest?
Tõesti, ma ei mõista, miks professor Merilai just Pirogovi vastu on. Ei tahaks anda vihjeid, kuid Tartus on palju tõsisemaid imperialismi jälgi. Näiteks Barclay de Tolly’i monument – kes oli mitte lihtsalt väejuht, vaid Vene impeeriumi sõjaminister. Ennustan, et järgneva poole aasta jooksul kuuleme veel hulgaliselt “geniaalseid” ideid selle kohta, mida kuhu tõsta, mida sulgeda ja mida likvideerida. Palju targem oleks hoopis olemasolevat säilitada ja uut rajada.